Neiu seisis põllu ääres. Tema kütkestavad juuksed lendlesid vallatus tuules ning päikese mängulised kiired olid nende sisse omale pesa seadnud. Neiu näol oli kerge muie, pilk oli pooleldi maha suunatud, kuid oli aru saada, et salaja piilus ta oma lopsakate ripsmete alt Noormehe poole. Jah, neidis seisis pea tardunult, ent tema kehaasend oli lõõgastunud, murevaba, samas enesekindel. Kergest muigest kolmnurkseteks muutunud põsesarnad võbelesid aina enam, mida lähemale jõudis Noormees. Võbelust tekitas tema kasvav naeratus, südagi tahtis rinnust välja hüpata ning Neiu jalad soovisid tulisjalu vastassoo esindaja poole joosta.
Samal ajal Noormees kõndis kindlal sammul Neiu suunas, tema õlad liikusid rütmikalt kui ta mõõtis suuri samme. Iga mõnekümne sammu tagant kohendas ta oma päikseprille ning kuna käsi juba pea juures oli, tõmbas ta sõrmedega läbi lokkis kiharate. Ta polnud veel neidist märganud, tema pilk oli sihikindlalt ettepoole suunatud, silmad jälgisid tema teekonda.
Mõne ajaühiku jooksul olid nad kohakuti-üks ühel pool teeserva, teine teisel pool. Neiu endiselt seisis, tema süda peksles vastu rangluud, veri kohises kõrvus, põlved värisesid.
Noormees möödus ning Neiu jätkas end kogudes samuti teekonda.
