Mia

Mia istus köögilaua taga, pea toetumas kätele, mis alles värisesid hetk tagasi kogetud paanikahoost. Ta polnud just selline inimene, keda kunagi kujutaks ette peata olekus, ent nüüd oli juhtunud enneolematu lugu. Äsjane läbielamine muserdas teda ning veel enam tekitas süngeid mõtteid hoo põhjustanud sündmus. Võiks ehk arvata, et ta viis nii endast välja mõne lähedase surm või hirm väljas paukuva äikse ees kuid nii see polnud. Lugu oli sootuks lihtsam: nagu iga tavaline inimene praegusel hetkel siin maamunal, soovis ta oma telefoni kasutada. Selleks, et ekraanilukk maha saada, oli tal viimased poolteist aastat olnud üks ja sama muster, mis nüüd ei meenunud ega meenunud. Mia mälu oli alati suurepärane olnud, seetõttu oli ta oma alal edukas. Just tänu erakordsele mälule olid tema kooliaastad möödunud mängleva lihtsusega ning edaspidises elus usaldasid tuttavat just Miat rohkem kui oma märkmikke või meeldetuletusi - ta ei unustanud kunagi.

Nüüd ta aga unustas. Võõras ja ahistav tunne - tead aga samas pole õrna aimugi. Sõrmega üle ekraani libistades andsid ta sõrmed tema ajule signaali, et nad mäletavad neid kruve ja käänakuid, mida ta oli iga päev kümneid ja sadu kordi mööda klaasi tõmmanud. tema sõrmed kisasid tuttava mustri järgi, ent Mia mõistus ei saanud signaalist aru. Aina rohkem ja rohkem hakkasid käed värisema - miks ma ei suuda meenutada?! Pisarad hakkasid tema põskedelt valguma, hingamine muutus üha enam katkendlikuks, kuni murdumishetkel püüdis raev teda koos hoida - telefon lendas risti üle toa vastu seina ning purunes kokkupõrkehetkel loendamatuteks väikesteks tükkideks.

"Telefon!"pomises ta üle huulte, hääl kõlamas justkui kaugustest, teisest maailma otsast. Šokk oma kalleima vara lõhkumisest aitas tal maa peale tagasi tulla. Mia pani käed endale ümber ja pigistas end hästi kõvasti, justkui püüdes seeläbi pekslevat südant rahustada, samal ajal laskudes põlvili. Hirmusööst oli temalt võtnud kogu energia. Ta pea vajus aina ettepoole kuni tema otsaesine puudutas maad. Nii ta põlvitas kägaras põrandal pikka aega, imestusest suured silmad vaatasid justkui temast mõne sentimeetri kaugusel olevat põrandat ning sellel leiduvaid imepisikesi liivaterakesi, ent kui lähemalt jälgida, siis tema pilk ei viibinud siin selles hetkes. Mia suurenenud pupillid andsid aimdust mõtetest, mis ulatusid meid igapäevaselt ümbritsevast maailmast kuskile kaugemale, kuhu keegi meist oma jalga tõsta ei soovi, samuti pelgab iga elusse kiindunud inimene ühele faktile mõtlemast. Kuid Mia... Tema oli oma mõtetega just selles maailmas, nii sügavuti selles, justkui ta viibikski kogu oma füüsilise olemusega seal.

Kui peapööritus tagasi hakkas tõmbama, sättis Mia end rätsepaistesse. Ühegi emotsioonita kompis ta oma keha, ega ta polnud iseend raevuhoos vigastanud ja kuskile ära löönud. Polnud õrna aimugi kui kaua ta sedasi istus, kuid peale jõu naasmise jalgadesse tõusis ta kõvalt põrandalt ning istus köögilaua taha, toetas pea küünarnukkidele, mis mingil põhjusel valutasid, ent see ei morjendanud teda. Ta istus ja suunas pilgu samamoodi enda ette nagu ta seda põrandal lamades oli teinud. Teda tabas hämming - mitte ühtegi emotsiooni nende mõttekildude peale, mis ei tormanud tema peas ringi nagu tavalistel mõtetel kombeks oli - see üks mõte oli kui üksik täht keset mustendavat maailmaruumi - särav, raske märkamata jätta, ilma ühegi kõrvalise segajata. See mõte tõi temasse kurbust, igatsust kuid naljakal kombel ka lohutas teda:"Peale seda on ju kõik. Kõik lõpeb ja ma ei pea enam kunagi muretsema,"püüdis ta end veenda. Mida enam hakkasid muud argielulised mõtted temasse tagasi voolama, seda rohkem tundis ta taas oma keha. Esiteks pidi ta asendit muutma, sest küünarnukid ei suutnud enam kõva puitlaua pinda taluda. Mia toetas end seljatoele, kuulas mida ta keha talle ütleb. Kõik muu oli nii nagu alati - organism oli küll veidi ehmunud, kuid kõikehõlmav pulseerimine tõmbas iga minutiga aina rohkem tagasi.

Ent tema kehal oli üks koht, mida ta tundis võõrana. Üksainus koht ei käitunud ega tundunud nagu tema enda keha osa. See polnudki seda - sissetungija, kes tema keha hävitas, tema emotsioone sõi, tema elupäevi lühendas... Kui möll tema kehas oli vaibunud, tundis Mia oma sisemise vaenlase väljasirutuvat haaret, mis laienes oma koldest kaugemale muude organite vahele. Konkreetne koht oli raske, piltlikult tundus see olevat kui must ja sügav poriauk keset lilleaasa. Nii kaua oli ta põhimõtteliselt oma keha sünnitatu vastu võidelnud - tema enda keha looming, mis iseend hävitas, ülim masohhism looduse poolt. Hävitada looduse krooni seestpoolt. Ebaõiglus, pettumus, purunenud lootused - kõik see meenus Miale kui ta oma vaenlas läbi naha kompis ning taas hakkasid krokodillipisarad tema palgeilt laskuma. Ta nuttis taga oma elu, need olid leinapisarad ta enda matusteks.

talv see maa on vallutanud

nii surm elu endale allutas

on rõõm lahkunud tulisjalu

nii üksildaseks muutus metsasalu

ei soovi jalga siia tõsta

ei ihka silmadega mõõta

üüratut tühjust

 meeletut õnnetust

ent rahu, nii sügav rahu

miskit rohkemat ei keegi palu

kui saaks vaid pisukeseks viivuks

saada üheks iidsest hiiust

olla üks ja teiste seas

liige märkamatult reas

ei ühtki mõtet, tahet, soovi

lihtne on olla teiste moodi

süda ära jäta mind

mu jäsemeis veel voolab veri

ei ole huuled kalgiks tõmbunud

pole pisarate vool veel katkenud

süda ära jäta mind

pimedusse langemiseks aeg liig vara

rind endiselt tõuseb-langeb

haihtunud pole iha elada

oh süda palun ära veel jäta mind

jalad visalt veel löövad tantsu

sinagi rõõmutsed armastuses

ent ikka valid kurbuse

süda

kuula mind ja ära peatu

su tukslevad rõõmunoodid

mind elus hoiavad

külmad sinised huuled ahvatlevad

ei eales nad enam paotu

nahkki võikalt kahvatunud

nüüdseks tühine on lootus

ei loe enam miskit armastus

ega hirm, kurbus, kaotusevalu

ega haiget tee tühine arvustus

ei valu tunne kõndides paljajalu...

tühiseks saanud kõik mis kaduv

silmis halliks pilk tuhmunud

kuigi aega veel paluks

on eluplaan nüüdseks luhtunud

valu tapab

hea on surra

aga ei taha

veel ei taha

pole jäetud valikut

süda enam ei kanna

vot süda enam ei jaksa

eile pöörasid selja

täna naersid näkku

homme saad pudeliga pähe

sure

su mustad käed ei vääri hoidmaks südant

patulise hingki on puhtam

kui sinu rooja täis jäsemed

sõnnikudki täis võiks olla suu

ent oleks siiski puhtam

kui valesid täis morda

pigem soola raputaks haavale

valus küll, kuid puhastab

seepärast mind katsuda võid