talv see maa on vallutanud

nii surm elu endale allutas

on rõõm lahkunud tulisjalu

nii üksildaseks muutus metsasalu

ei soovi jalga siia tõsta

ei ihka silmadega mõõta

üüratut tühjust

 meeletut õnnetust

ent rahu, nii sügav rahu

miskit rohkemat ei keegi palu

kui saaks vaid pisukeseks viivuks

saada üheks iidsest hiiust

olla üks ja teiste seas

liige märkamatult reas

ei ühtki mõtet, tahet, soovi

lihtne on olla teiste moodi