Mõttes kaikumas sinised väljad

muutuvad silmapilkselt vulkaanideks ja

kivisteks kaljudeks punataeva taustal.

Mõttekanaleid jõuga vahetades

hetkeks ilmub taas sinine väli, 

kuid kõrgele kerkivad laavaste tippudega mäed,

nood hallid hiiud,

kivise raskusega peale tükivad,

jättes välja vaid mõtte-elu unelmaks, 

nii tundub sünge reaalsus.

Lõpetades ponnistused,

kui alla andes graniidile

vajun sellili näoga punataeva poole.

Justkui killuke lohutust

kerkib iseenesest väli taas silme ette.

See õdus õrn lohutus

enne põletavat vajumist

läbi pehmeks muutuva kivi.

Kivi aeglaselt selja all moondumas kui tuhaks.

Ent sõdalane mustas,

näol õnnis naeratus,

vajub vaikselt, nii häirivalt aeglaselt,

tasapisi maasse.

Ei tea, kas ta enam näebki,

sest naeratus tal nii hullumeelne,

millele tooni lisavad pahupidi silmad.

Kas ehk tõesti on nii hea ja lohutav

vajuda igavikku läbi põletava jõe

vaid pettekujutelma saatel

mis silme ees kaigub

ja südame nii tugevalt rõkkama paneb? 

S. O.

Kõige esimene vabariimi katsetus  9.juuni 2011