Jõuluõhtu vol 2

Oli kord muru roheline ja taevas sinine
nüüd on orjaks teinud end inimene
vesi on lahja, joome Taurust
kepsleme ringi nagu Miley-saurus
kord jagas tarkust Koit Toome
et emasteks end joome
ja kui vanemad saadavad kooli
lausub Koit:“Ei hooli“
skuul is bääd
elus edasi viib svääg
muud ei ole kui 16 ja rase
iga aastaga madalamaks läheb tase
mehed, mehed, katsuge tisse
tulge pistke orad sisse
voodi on liiga meinstriim
liigume kaarsillale siis
aga kui sild libe ja ei pea
on ka raudteerööpad head
armuvilju võib kõikjal nautida
neid ju kõik tahavad näha-katsuda
vanemad mind vaid sõimavad laisaks
olgu õnnelikud et mina ainult kodus magan.

Jõuluõhtu

Ma seisan siin üksi, sest Sind ei ole siin,

keegi ei mõista - see Sinuta on piin.

Laual valguses küütleb viin

ning nurka sootuks unustatud piim...

Kõrini kõigest, torman õue,

jahe tunne haarab mind põuest,

puruks visatud nõudest

Sul katki on lõuend.

Riknenud piima viskaks Sul näkku

ja noaga nahale veaks täkke,

tundus, et kõik liigub ülesmäkke,

ent oled vaid ...

M*nn.

Pööra selg 

ja ära vaata tagasi.

Ära hellita tühje lootusi,

ära saada valesignaale.

Ära vaata silma, teeskle, et kõik on endine,

nagu enne tunnete sekkumist.

Ei luba sul heita ühtegi pilku,

sest see teeb haiget;

vaid loota,

kuigi miskit ei saa juhtuma.

Ära heida ühtegi pilku,

ent ise jään ikka

aeg-ajalt üle õla tagasi kiikama.

Öösel oma voodis sooviksin uinuda,

ent neid mõtteid ei suuda eemale sundida.

Kirjeldaksin neid üpriski piltlikult:

meri, tuul, pillirootihnikud.

Sa tead, kuidas mulle meeldib tuul,

eriti, kui ta on külm, mitte kuum..

Sa tead, et ma olen meri,

soolasust veel annab võrrelda vaid veri.

Aga seni

kui mu soontes veel voolab kuum veri,

vaid seni

suudan seista vihmas,

endal peas takkus puhmas.

Vaid seni mind enam ei huvita,

et olen väljas ilma meigita.

Ei sel hetkel silmi jagu välimusele,

ega ka mitte sinu kälimehele.

Sel hetkel mu pilk on suunatud kaugusse,

ei läände,

ei itta,

ega ka kaugusse mitte, 

vaid kagusse.

Sel hetkel ei taha vajuda sinu embusse,

tahan kustutada oma kuuma vere, kukkuda laintesse.

Tahan, et reaalsus mu õlgadel ei niheleks,

tahan loodusega kapriisideta liituda üheks.

Aga seni kui mu soontes veel voolab kuum veri,

seni...

Pööran ma näo uue päeva poole tagasi,

vedades järel nende mõtete pagasit.

Kannan endaga merd, tuult, pilliroogu,

vabaduseihas reaalsuse all vajun loogu.

Loogus olekus vajun õhtuti voodile,

ent mõistus vastu tõrgub unenoodile,

sest nii petlikult häirib südame rütmi

tuul, meri, kaks toredat tuttpütti.

Ei seni saa suikuda ma,

kuniks pole kindel, et hommikul saan ärgata,

sest seni kuni veri mu soontes veel soe,

võib juhtuda, et hommikul ta nii enam pole.

6.okt 2011