Öösel oma voodis sooviksin uinuda,

ent neid mõtteid ei suuda eemale sundida.

Kirjeldaksin neid üpriski piltlikult:

meri, tuul, pillirootihnikud.

Sa tead, kuidas mulle meeldib tuul,

eriti, kui ta on külm, mitte kuum..

Sa tead, et ma olen meri,

soolasust veel annab võrrelda vaid veri.

Aga seni

kui mu soontes veel voolab kuum veri,

vaid seni

suudan seista vihmas,

endal peas takkus puhmas.

Vaid seni mind enam ei huvita,

et olen väljas ilma meigita.

Ei sel hetkel silmi jagu välimusele,

ega ka mitte sinu kälimehele.

Sel hetkel mu pilk on suunatud kaugusse,

ei läände,

ei itta,

ega ka kaugusse mitte, 

vaid kagusse.

Sel hetkel ei taha vajuda sinu embusse,

tahan kustutada oma kuuma vere, kukkuda laintesse.

Tahan, et reaalsus mu õlgadel ei niheleks,

tahan loodusega kapriisideta liituda üheks.

Aga seni kui mu soontes veel voolab kuum veri,

seni...

Pööran ma näo uue päeva poole tagasi,

vedades järel nende mõtete pagasit.

Kannan endaga merd, tuult, pilliroogu,

vabaduseihas reaalsuse all vajun loogu.

Loogus olekus vajun õhtuti voodile,

ent mõistus vastu tõrgub unenoodile,

sest nii petlikult häirib südame rütmi

tuul, meri, kaks toredat tuttpütti.

Ei seni saa suikuda ma,

kuniks pole kindel, et hommikul saan ärgata,

sest seni kuni veri mu soontes veel soe,

võib juhtuda, et hommikul ta nii enam pole.

6.okt 2011