Ära ütle üht sõna,

ma ei taha sind siia,

kurbus ja mina-oleme igavesed.

Melanhoolsuse lainel kaugele ei triivi,

mu ootused, kus küll viibivad?

Hüpata soovin kõrgustest,

kõik luud-kondid murda,

tahan näha su pilku minu,

kas igatsed või tühine olen.

Anna mulle jõudu, päike,

rohulibledes lamamiseks,

pisiasjadest rõõmu ei leia,

jõud haihtunud kõrgustesse,

ent Jumalgi palveid ei kuule.

Appi ei karju, olen tugev,

kuid keda ma petta üritan?

Ma ei taha enam petetud saada,

tühje lootusi sisimas hellitada,

oodata paremat tulevikku,

ent lõpuks vaid tühjus jääb pihku.

Lilled ikka kaljule kasvavad,

seal juuretuses siiski hävinevad,

on pind nii õrn, nii hõre,

ümbrus kohutav ja kõhe.

Kõrgelt kukkuda ei karda,

vaid sisimas tundele anduda,

umbrohtu niita on kahte loogu,

kuid vikatil pole piisavalt hoogu.

Lootused mu sees on surnud 

kord

ja taas tärganud

ootused minus pead tõstnud 

kord

taandusid 

tuhat miks'i kisendab kõrvus

sada mälestust huultest mu kaelal

kümneid silitusi seljal

üksainus ootus

taaskordne lootus

kadus

taas