Ma ei taha enam petetud saada,

tühje lootusi sisimas hellitada,

oodata paremat tulevikku,

ent lõpuks vaid tühjus jääb pihku.

Lilled ikka kaljule kasvavad,

seal juuretuses siiski hävinevad,

on pind nii õrn, nii hõre,

ümbrus kohutav ja kõhe.

Kõrgelt kukkuda ei karda,

vaid sisimas tundele anduda,

umbrohtu niita on kahte loogu,

kuid vikatil pole piisavalt hoogu.