talv see maa on vallutanud
nii surm elu endale allutas
on rõõm lahkunud tulisjalu
nii üksildaseks muutus metsasalu
ei soovi jalga siia tõsta
ei ihka silmadega mõõta
üüratut tühjust
meeletut õnnetust
ent rahu, nii sügav rahu
miskit rohkemat ei keegi palu
kui saaks vaid pisukeseks viivuks
saada üheks iidsest hiiust
olla üks ja teiste seas
liige märkamatult reas
ei ühtki mõtet, tahet, soovi
lihtne on olla teiste moodi
