Pjotr

Sel kesksügisesel hommikul tõusis päike eriti pikaldaselt – justkui oleks tal raskusi oma meretagusest sängist üles saamisega. Pikkamisi sirutas ta oma soojendavad kiired üle silmapiiri, seejärel lasi neil laotuda mööda maapinda laial. Valgus levis edasi, neelates enda alla tohututes kogustes põlde, metsi, külasid. Nõnda jõudsid esimesed oktoobrikuised päikesekiired sisse paistma ka selle talu aknast, mis paiknes küllaltki sügaval metsas, mis eraldas seda talu muust tsivilisatsioonist oma tihedate kõrgete kuuskedega ning paksude kadakatihnikutega, jättes mulje nagu ei asuks selle talu läheduses mitte ühtegi teist talu.

Aga seal talus elav mees, Pjotr nimeks, magas parajasti oma rahutut und, põlvitades diivanilaua ees. Tema pea lömitas kesk laual olevat tuhatoosi, tema parem käsi sirutus laual oleva koduveini pudeli poole ning pahem käsi hoidis endiselt oma kindlas haardes veiniklaasi.

Kui päike oli oma täies hiilguses sirutunud üle metsaserva, küündisid hilisemad päikesekiired ka Pjotri kehvemapoolse majakese elutuppa. Seal hakkasid kiired vallatlevalt otsima paika, mida oma hiilgusega soojendada. Üks neist leidis oma tee mehe veiniklaasini. Valguse mõjul hakkas klaasis olev veinitilk sillerdama nii, et ta Pjotri poolküliti oleva näo punakaks muutis. Kui päike oma teekonnal oli veidi edasi liikunud, jõudis veini hõõguv valguslaik Pjotri silmani. Seal hakkas ta oma eredusega tungima läbi mehe silmalaugude. Lõpuks saavutas too punane hõõguv laik oma jonnakusega võidu ning valgusest häiritud mees hakkas mühatades oma pead pöörama, et oma silma sillerduse eest peita. Püüdes oma pahemat kätt silmale ette seada, ajas käsi ümber tema poolt hoitud veiniklaasi, mille tagajärjel seal olnud veinisutsakas hakkas mööda lauda laiali voolama, määrides Pjotri lauda puudutava näopoole veripunaseks.

Tundes märga oma näol, mühatas mees uuesti ning ajas end vaevaliselt käte abil üles, jäädes endiselt põrandale põlvitama. Silmi kissitades vaatles ta end ümbritsevat elutuba justkui näeks ta seda ruumi esmakordselt, kuigi oli ta selles toas oma aega veetnud pea kõik üksildased õhtud viimaste aastate jooksul. Viimaks sai mees oma unesegaduses aru, kus ta parajasti viibis. Eriti andsid tema asukoha kohta mõista tema põlved, mis valutasid kivipõrandal veedetud öö tõttu. Ta ajas enda uuesti diivanile istukile, seejärel toetades oma pohmakast kergelt uduse pea kätele.

Nagu kõigil eelnevatel seesugustel hommikutel, nii ka täna tundis mees suurt häbi. See häbi ei olnud tavaline. Ta ei tundnud häbi seetõttu, et ta oli alkohoolik ja et ta oli üksik, vaid ta tundis häbi sellepärast, et ta oli taaskordsel õhtul vandunud alla oma keha tahtmisele ning avanud järjekordse veinipudeli ja kulistanud selle pea silmapilkselt kõrist alla. Nii oli see nõiaring kestnud juba aastaid – ta tõusis igal hommikul tühja veinipudeli, vahel ka mitme tühja veinipudeli ees ning alati tundis ta seda häbi, et ta on nõrk, allaandja, sihikindluseta. Sellised hommikused hetked panid ta valama uut klaasitäit veini. Esiteks oli see vajalik, et oma pead parandada, teiseks oli see kõhutäiteks, kuna tal ei olnud midagi enamat hetkel süüa ning kolmandaks sai ta sellise meetodiga rahu enda sisemusse. Ta sai füüsilise rahulduse, sest siis ei nõudnud ta keha mõnda aega uut doosi alkoholi ning kui tema keha parajasti oma sõltuvust ja rahuldamatust üles ei näidanud, sai Pjotr rahulikult mõelda oma mõtteid. Need olid aastatega muutunud aina helgemaks. Vahel otsis mees sellele selgitust, et miks? Vahest oli see seetõttu, et veiniaurud ähmastasid kunagiste sündmuste tegelikku kulgu ning seetõttu ei mäleta ta asju enam õigesti või tegi ehk aeg tema mõistusega oma tööd? Täna hommikul aga ütlesid tema mõtted mehele, et ta ei pea enam kaua selleüle juurdlema. Ta tundis, et varsti võib saabuda rahu nendest mõtetest. Alkohol oli tema kehaga teinud oma töö, seda sai ta aru end peeglist uurides. Ta oli veel küllaltki noor, kuid tema kõhetu õblukeseks jäänud keha näis kuuluvat raugale. Ent alkohol ei olnud ainus tegur tema enneaegses vanaduses.

Oma suurima panuse andis see põhjus, miks noor kahekümnendate lõpupooles olev mees mõned aastad tagasi siia metsasalus peituvasse talusse kolis. Ta kolis siia, et olla teistest eraldatud. Ta ei tahtnud, et inimesed temast midagi teaksid. Ta ei tahtnud, et keegi näeks tema närbumist. Ta ei tahtnud, et inimesed vaataksid teda ning ta näeks nende silmis kaastunnet ning haletsust. Ta tuli siia, et mitte olla teistele oma haiguses koormaks. Ta tuli siia, et oma mured ja valu uputada ning oodata oma aeglast piinarikast surma. AIDS.

Pjotr tundis, et täna ei suuda ta enam sahvrisse minna, et tuua uut laari koduveini välja. Tema liikmed olid rammestunud, tema mõtted kinni kiilunud. Ta heitis aeglaselt diivanile selili ning vaevaliselt sättis enese peale sooja villateki, kuna tal oli tekkinud seestpoolt lähtuv külm tunne. Tunne, et täna lõpuks peale pikka ootamist pääseb ta oma ikkest.