Ženja

Naine lamas voodil ning pahvis tänase päeva jooksul ei tea mitmendat sigaretti. Tema suust väljusid aeglased elegantsed suitsupahvakud, mis hõljusid alguses lae poole, ent siis valgusid õhus laiali ning haihtusid. Kui üks suitsupilv oli kadunud, pahvis Ženja välja järgmise. Ta kimus suure mõnuga, kuid mitte selle pärast, et ta tegelikult suitsetamisest mõnu oleks tundnud, vaid pigem selle tõttu, et talle tundus sellest mingit kasu olevat.

Ženja – naine, 36-aastane, täpipealt 314,8 kilogrammi.

Ta oli paks ja ta teadis seda. Ometigi ta ei häbenenud seda. Kuid ainult nendel hetkedel, kui ta lamas oma voodil ning pahvis suitsu. Sellistel hetkedel tundis ta, et ta on küll Ženja, aga ta on väga ilus Ženja. Ta kaaluks arvatavasti viis korda vähem, riided tema seljas istuksid ilusti, suur rinnapartii ei rõhuks selili lamades ta kopsudele ning tal oleks kerge hingata. Need põgusad hetked tema päeva jooksul – vaid siis tundis ta, et ta on tõeline kaunitar, et ta on tõeline meestemurdja, edukas, ihaldatud... Ta tundis seda vaid siis, kui kedagi parajasti juures ei olnud. Oleks temaga seal toas praegu keegi veel viibinud, ei lamaks ta sensuaalses poosis, ta ei kimuks sigaretti sellise elegantsi ja mõnuga ning ta ei tunneks end pooltki nii hästi kui praegu.

Need vaiksed iseendaga veedetud hetked aitasid tal tema arvates elus püsida. Siin ei vaadatud naist põlgliku vastikust väljendava pilguga. Ta ei oleks tahtnud siit kunagi väljuda, kuniks ta on paks. Mida enam jõudis sigareti põlev ots filtri poole, seda enam kasvas tema paanika. Paanika selle ees, et suitsu lõppedes peaks ta siit toast väljuma ning astuma välismaailma – kohta kus on teised inimesed, kes on saledad, kes on ilusad, kes on edukad, enesekindlad. Neid nähes kadus Ženja viimnegi enesekindlus jäägitult ning iga kord saabus ta tagasi koju nuttes, suur toidukott käes ning ta jätkas söömist. Kui ta parajasti ei suitsetanud, ta sõi.

Ženja teadis, et ta suudaks mitte süüa, temas on see jõud aga miski tema sees ei tahtnud sellest loobuda. See miski tema sees tundis söögist lohutust. See miski tundis ennast nendel hetkedel tema sees end võimsana, täpselt nagu Ženja oma suitsupausidel. See miski võimas oli rikkunud tema elu. See võimas sundis teda sööma ning allutas teda toitu mitte välja oksendama. Ettekäändeks naisele tõi see miski ettekäändeks kord seda, et milleks kallist toitu raisata või, et toidus oli liiga palju vitamiine mida ta keha vajab ning ta ei tohiks neid väljutada või hoopistükkis andis see miski tema sees teada, et ta on täna küllalt liigutanud ning ta võib endale seekord veidi rohkem toitu lubada. Ja Ženja allus selle millegi tahtmisele tema sees vaatamata sellele, et just see tema sees oli rikkunud tema elu, ent ta usaldas seda edasi, sest see ürgne näljane tunne tema sees oli ainus emotsionaalne tugi, mis naise ellu veel jäänud oli, kuna kõik teised olid ta tema korpulentse välimuse tõttu hüljanud.

Ta võiks veel nii mõndagi teha või saavutada, ent alati sai miski laisk ja raske temas võitu. Vahel naine mõtles, et see miski peab temast palju kordi raskem olema, kui see teda suudab tagasi alla tõmmata.

Nii mõeldes süütas ta tänase päeva jooksul ei tea mitmenda sigareti.