külmad sinised huuled ahvatlevad

ei eales nad enam paotu

nahkki võikalt kahvatunud

nüüdseks tühine on lootus

ei loe enam miskit armastus

ega hirm, kurbus, kaotusevalu

ega haiget tee tühine arvustus

ei valu tunne kõndides paljajalu...

tühiseks saanud kõik mis kaduv

silmis halliks pilk tuhmunud

kuigi aega veel paluks

on eluplaan nüüdseks luhtunud

valu tapab

hea on surra

aga ei taha

veel ei taha

pole jäetud valikut

süda enam ei kanna

vot süda enam ei jaksa

eile pöörasid selja

täna naersid näkku

homme saad pudeliga pähe

sure

su mustad käed ei vääri hoidmaks südant

patulise hingki on puhtam

kui sinu rooja täis jäsemed

sõnnikudki täis võiks olla suu

ent oleks siiski puhtam

kui valesid täis morda

pigem soola raputaks haavale

valus küll, kuid puhastab

seepärast mind katsuda võid

ükski hoor ei ole üksi

tal austajaid on jalaga segada

kui kostub palve:"Palun püksi!"

saab palju nalja meestega

kel kihk on ihusse oma vorsti parkida

suguühe alaku naiste, meeste, leskedega

rõõm, naer ja pillerkaar

jook, suits, heroiin

ei puudu gängist ka anaal

ei takistusi sea ükski piir

võib küll olla laidetud

ning kõlada veidi maitsetult

ent hooraelu mekib hea

pohh et õiges kohas pole pea

sugumürske täis kiimakotid

jalgevahele laovad kõik sotid

olgu neidis vana või noor
kui kahju et mina pole hoor!

Emotsionaalne suitsiid

ulatan sulle ühe soolatopsi

ära liiga palju söö

muidu paned ropsi

taas lõppemas on öö

järjekordselt lahkud

mu magusatest unedest

ning kerkib aina kahtlus

et vaid unelm oled olnud

sisimas end parastan

miks on sees nii valus?

miks saatus ei halasta

haavad on lahti

kindla käega lõigatud

ei olnud mahti

end kukkumisest säästa

veenda ei saa su lähedalolus

oled väga kaugel

siiski silmasin metsasalus

ihaldatut künkal laugel

see soola raputas haavale

hing ei rahune

ära songi näpuga mu haava sees!

Lühim armulooke

Neiu seisis põllu ääres. Tema kütkestavad juuksed lendlesid vallatus tuules ning päikese mängulised kiired olid nende sisse omale pesa seadnud. Neiu näol oli kerge muie, pilk oli pooleldi maha suunatud, kuid oli aru saada, et salaja piilus ta oma lopsakate ripsmete alt Noormehe poole. Jah, neidis seisis pea tardunult, ent tema kehaasend oli lõõgastunud, murevaba, samas enesekindel. Kergest muigest kolmnurkseteks muutunud põsesarnad võbelesid aina enam, mida lähemale jõudis Noormees. Võbelust tekitas tema kasvav naeratus, südagi tahtis rinnust välja hüpata ning Neiu jalad soovisid tulisjalu vastassoo esindaja poole joosta.

Samal ajal Noormees kõndis kindlal sammul Neiu suunas, tema õlad liikusid rütmikalt kui ta mõõtis suuri samme. Iga mõnekümne sammu tagant kohendas ta oma päikseprille ning kuna käsi juba pea juures oli, tõmbas ta sõrmedega läbi lokkis kiharate. Ta polnud veel neidist märganud, tema pilk oli sihikindlalt ettepoole suunatud, silmad jälgisid tema teekonda.

Mõne ajaühiku jooksul olid nad kohakuti-üks ühel pool teeserva, teine teisel pool. Neiu endiselt seisis, tema süda peksles vastu rangluud, veri kohises kõrvus, põlved värisesid. 

Noormees möödus ning Neiu jätkas end kogudes samuti teekonda.

ulata mu kätte

oma süda

ära pea liig kalliks

loobumaks armastusest

see kuskile edasi ei vii

enda oma ära ei anna

mälestusest lahti ei lase

oled end mõtteisse sidunud

sõlmi enam lahti ei saa

jah unusta mind

nagu teevad kõik

miks mina

ei oska unustada

tuul 

juustes

puhub ära valu

aga ära palun

puhu kõrva

ai

Ära ütle üht sõna,

ma ei taha sind siia,

kurbus ja mina-oleme igavesed.

Melanhoolsuse lainel kaugele ei triivi,

mu ootused, kus küll viibivad?

Hüpata soovin kõrgustest,

kõik luud-kondid murda,

tahan näha su pilku minu,

kas igatsed või tühine olen.

Anna mulle jõudu, päike,

rohulibledes lamamiseks,

pisiasjadest rõõmu ei leia,

jõud haihtunud kõrgustesse,

ent Jumalgi palveid ei kuule.

Appi ei karju, olen tugev,

kuid keda ma petta üritan?

Ma ei taha enam petetud saada,

tühje lootusi sisimas hellitada,

oodata paremat tulevikku,

ent lõpuks vaid tühjus jääb pihku.

Lilled ikka kaljule kasvavad,

seal juuretuses siiski hävinevad,

on pind nii õrn, nii hõre,

ümbrus kohutav ja kõhe.

Kõrgelt kukkuda ei karda,

vaid sisimas tundele anduda,

umbrohtu niita on kahte loogu,

kuid vikatil pole piisavalt hoogu.

Lootused mu sees on surnud 

kord

ja taas tärganud

ootused minus pead tõstnud 

kord

taandusid 

tuhat miks'i kisendab kõrvus

sada mälestust huultest mu kaelal

kümneid silitusi seljal

üksainus ootus

taaskordne lootus

kadus

taas