Sel kesksügisesel hommikul tõusis
päike eriti pikaldaselt – justkui oleks tal raskusi oma
meretagusest sängist üles saamisega. Pikkamisi sirutas ta oma
soojendavad kiired üle silmapiiri, seejärel lasi neil laotuda mööda
maapinda laial. Valgus levis edasi, neelates enda alla tohututes
kogustes põlde, metsi, külasid. Nõnda jõudsid esimesed
oktoobrikuised päikesekiired sisse paistma ka selle talu aknast, mis
paiknes küllaltki sügaval metsas, mis eraldas seda talu muust
tsivilisatsioonist oma tihedate kõrgete kuuskedega ning paksude
kadakatihnikutega, jättes mulje nagu ei asuks selle talu läheduses
mitte ühtegi teist talu.
Aga seal talus elav mees, Pjotr nimeks,
magas parajasti oma rahutut und, põlvitades diivanilaua ees. Tema
pea lömitas kesk laual olevat tuhatoosi, tema parem käsi sirutus
laual oleva koduveini pudeli poole ning pahem käsi hoidis endiselt
oma kindlas haardes veiniklaasi.
Kui päike oli oma täies hiilguses
sirutunud üle metsaserva, küündisid hilisemad päikesekiired ka
Pjotri kehvemapoolse majakese elutuppa. Seal hakkasid kiired
vallatlevalt otsima paika, mida oma hiilgusega soojendada. Üks neist
leidis oma tee mehe veiniklaasini. Valguse mõjul hakkas klaasis olev
veinitilk sillerdama nii, et ta Pjotri poolküliti oleva näo
punakaks muutis. Kui päike oma teekonnal oli veidi edasi liikunud,
jõudis veini hõõguv valguslaik Pjotri silmani. Seal hakkas ta oma
eredusega tungima läbi mehe silmalaugude. Lõpuks saavutas too
punane hõõguv laik oma jonnakusega võidu ning valgusest häiritud
mees hakkas mühatades oma pead pöörama, et oma silma sillerduse
eest peita. Püüdes oma pahemat kätt silmale ette seada, ajas käsi
ümber tema poolt hoitud veiniklaasi, mille tagajärjel seal olnud
veinisutsakas hakkas mööda lauda laiali voolama, määrides Pjotri
lauda puudutava näopoole veripunaseks.
Tundes märga oma näol, mühatas mees
uuesti ning ajas end vaevaliselt käte abil üles, jäädes endiselt
põrandale põlvitama. Silmi kissitades vaatles ta end ümbritsevat
elutuba justkui näeks ta seda ruumi esmakordselt, kuigi oli ta
selles toas oma aega veetnud pea kõik üksildased õhtud viimaste
aastate jooksul. Viimaks sai mees oma unesegaduses aru, kus ta
parajasti viibis. Eriti andsid tema asukoha kohta mõista tema
põlved, mis valutasid kivipõrandal veedetud öö tõttu. Ta ajas
enda uuesti diivanile istukile, seejärel toetades oma pohmakast
kergelt uduse pea kätele.
Nagu kõigil eelnevatel seesugustel
hommikutel, nii ka täna tundis mees suurt häbi. See häbi ei olnud
tavaline. Ta ei tundnud häbi seetõttu, et ta oli alkohoolik ja et
ta oli üksik, vaid ta tundis häbi sellepärast, et ta oli
taaskordsel õhtul vandunud alla oma keha tahtmisele ning avanud
järjekordse veinipudeli ja kulistanud selle pea silmapilkselt kõrist
alla. Nii oli see nõiaring kestnud juba aastaid – ta tõusis igal
hommikul tühja veinipudeli, vahel ka mitme tühja veinipudeli ees
ning alati tundis ta seda häbi, et ta on nõrk, allaandja,
sihikindluseta. Sellised hommikused hetked panid ta valama uut
klaasitäit veini. Esiteks oli see vajalik, et oma pead parandada,
teiseks oli see kõhutäiteks, kuna tal ei olnud midagi enamat hetkel
süüa ning kolmandaks sai ta sellise meetodiga rahu enda sisemusse.
Ta sai füüsilise rahulduse, sest siis ei nõudnud ta keha mõnda
aega uut doosi alkoholi ning kui tema keha parajasti oma sõltuvust
ja rahuldamatust üles ei näidanud, sai Pjotr rahulikult mõelda oma
mõtteid. Need olid aastatega muutunud aina helgemaks. Vahel otsis
mees sellele selgitust, et miks? Vahest oli see seetõttu, et
veiniaurud ähmastasid kunagiste sündmuste tegelikku kulgu ning
seetõttu ei mäleta ta asju enam õigesti või tegi ehk aeg tema
mõistusega oma tööd? Täna hommikul aga ütlesid tema mõtted
mehele, et ta ei pea enam kaua selleüle juurdlema. Ta tundis, et
varsti võib saabuda rahu nendest mõtetest. Alkohol oli tema kehaga
teinud oma töö, seda sai ta aru end peeglist uurides. Ta oli veel
küllaltki noor, kuid tema kõhetu õblukeseks jäänud keha näis
kuuluvat raugale. Ent alkohol ei olnud ainus tegur tema enneaegses
vanaduses.
Oma suurima panuse andis see põhjus,
miks noor kahekümnendate lõpupooles olev mees mõned aastad tagasi
siia metsasalus peituvasse talusse kolis. Ta kolis siia, et olla
teistest eraldatud. Ta ei tahtnud, et inimesed temast midagi teaksid.
Ta ei tahtnud, et keegi näeks tema närbumist. Ta ei tahtnud, et
inimesed vaataksid teda ning ta näeks nende silmis kaastunnet ning
haletsust. Ta tuli siia, et mitte olla teistele oma haiguses
koormaks. Ta tuli siia, et oma mured ja valu uputada ning oodata oma
aeglast piinarikast surma. AIDS.
Pjotr tundis, et täna ei suuda ta enam
sahvrisse minna, et tuua uut laari koduveini välja. Tema liikmed
olid rammestunud, tema mõtted kinni kiilunud. Ta heitis aeglaselt
diivanile selili ning vaevaliselt sättis enese peale sooja
villateki, kuna tal oli tekkinud seestpoolt lähtuv külm tunne.
Tunne, et täna lõpuks peale pikka ootamist pääseb ta oma ikkest.